Eesti e-residentsuse programm pidas tänavu kevadel 12. aastapäeva. Numbrid pidulikud: üle 120 000 e-residendi 180 riigist, neist umbes 30 000 on asutanud Eestis ettevõtte. Kogu programm on toonud Eesti riigile hinnanguliselt 200 miljoni euro suuruse otsese majandusliku panuse, peamiselt tulumaksu, riigilõivu ja teenuste käibe näol. See on number, mis 12 aastat tagasi tundus utopilisena.
Aga 2026. aasta teine kvartal toob ka teise sõnumi: uute e-residentide arv on viimasel aastal kasvanud vaid 4%, võrreldes 18% aasta varem. Programm jõudis platoole. Küsimus pole, kas e-residentsus on edukas (on), vaid mis on järgmine 12 aastat.
Mis on töötanud. E-residentsus on olnud kolme asja: maailmavaateline brand-i platvorm, ettevõtluskeskkonna ettevalmistus välismaalastele ja praktiline maksuoptimeerija digi-nomadidele ja IT-konsultantidele. Programm on tõstnud Eesti tuntust valdkondades, mida turundus ise ei oleks suutnud. Iga e-resident on Eesti diplomaat ja ettevõtja korraga.
Mis on muutunud. EL-i digi-regulatsioon on tihedam. AML (anti-money-laundering) reeglid sunnivad e-residentsuse pankadel olema rangemad: paljud teenusepakkujad on lakanud uutele e-residentidele kontosid avamast. Kui 2017. aastal sai LHV või SEB ajaga kontot avada, siis täna on Wise või Revolut sageli ainus võimalus. See on vähendanud “praktilist väärtust” ettevõtjatele, kes kunagi valisid Eesti just ettevõtte loomise lihtsuse pärast.
Mis on uus konkurents. Portugal pakub D7 viisat, Hispaania digi-nomadi viisat, Itaalia “Smart Working Visa”. Need on füüsilise kohaloleku põhised, mis on EL-i jaoks paindlikumad. E-residentsuse väärtus oli alati jurisdiktsiooni paindlikkus, mitte kohalik elamine. Aga uus konkurents pakub seda, mida e-residentsus ei pakkunud (residentsus, kohalik elamine, aeglasem maksukoormus), ja see kätkeb mõne segmendi.
VabaMaa vaade. E-residentsuse järgmine peatükk peab olema selgelt kvalitatiivne, mitte kvantitatiivne. Pole vaja taotleda 200 000 või 300 000 liiget. Vaja on teha programmist tugev kanal sissetulevatele investoritele: e-residendile, kes on valmis Eestisse otse panustama. See nõuab kahte asja.
Esiteks, koostöö Investeeri Eestisse’ga (Invest Estonia). E-residentsuse register peab olema investorite andmebaas, mitte ainult ettevõtjate. Kui keegi USA pension fund’ist soovib teada, mis Eestis Veriff’i järgi tulemas on, peab e-residentsuse infrastruktuur seda tuvastama.
Teiseks, valitsus peab tunnustama, et e-residentsus on diplomaatia tööriist. EL-i tasandil, kus regulatsioon survestab digi-paindlikkust, peab Eesti rääkima rohkem ja valjemini. E-residentsuse põhimõte on Eesti pikem strateegia: olla väike, ent piisavalt eriline, et globaalne raha ja talent tahab puudutada Eesti maapinda kasvõi digitaalselt.
12 aastat hiljem on programm näidanud, mida Eesti suudab teha. Järgmise 12 aasta küsimus on, mida Eesti otsustab teha. Stagnatsioon ei ole valik. Konkurents kasvab.