Frankenburg Technologies alustab mais Mark I drooni-tõrjeraketi seeriatootmist. Esimesed tarned plaanitakse juulisse, sihiks on enam kui sada raketti päevas kahes EL-i tehases. Tööstusuudised ja Postimees Majandus kinnitavad ajakava.
Frankenburgi asutasid 2024. aastal sariettevõtjad Taavi Madiberk ja Marko Virkebau. Tegevjuhi rolli võttis varasem Eesti kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, kes juhib paralleelselt ka NATO Innovaatika fondi. Veebruaris 2026 sulges firma 30 miljoni euro suuruse Series A vooru, mille juhtinvestor oli Plural ja milles osales ka Eesti riiklik fond SmartCap. Kogu kapital ulatub nüüd 40 miljoni euroni. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kinnitas riigi osaluse omakorda eelmise kuu jooksul pressiteates.
Mark I on kaalult alla kahe kilogrammi, 660 millimeetrit pikk, 60 millimeetrit jäme. Tootja andmetel tabab see drooni kuni kahe kilomeetri kaugusel ja 1500 meetri kõrgusel. Army Recognition kajastas katset, kus rakett tabas Shahedi-tüüpi ühesuunalist ründedrooni täismõõdulise löögiketiga. 30. märtsil tegi Frankenburg Põhja-Saksamaal demonstratsiooni, kus Airbusi mehitamata platvormile paigaldatud Mark I avastas ja sihtis ründedrooni autonoomselt. Ukrainas peaks lahingutingimustes test toimuma teises kvartalis.
Tehased ja partnerlused. Märtsis sõlmis Frankenburg raamlepingu Poola riigi kaitsekontserniga PGZ tehase rajamiseks, mis suudaks toota kuni 10 000 raketti aastas. Pärnu kaitsetööstuspargis on plaanis Eesti tootmisliin. Eraldi koostöö Briti Babcock’iga puudutab uue raketiheitja väljatöötamist, mille Defense News tituleeris jaanuaris „väikseima drooni-tõrjeraketi” platvormiks. Ettevõte tegutseb juba kaheksas riigis, sealhulgas Saksamaal, Taanis, Suurbritannias ja Ukrainas.
Selle uudise eestilik kontekst on terav. Eesti kaitsetööstuse mahuks on seatud kaks miljardit eurot aastas 2030ks (relvaeksport 1,4 miljardit). Frankenburg on esimene puhtalt Eesti juurtega ettevõte, kes kaalub mass-tootmist samas suurusjärgus kui Türgi ARCA Baltics, kelle 300-miljoniline Põhja-Kiviõli projekt teatati 22. aprillil. Vahe on põhimõtteline. ARCA on Türgi kapital ja Türgi tehnoloogia, mis kasutab Eesti maad ja maksusoodustusi. Frankenburg on Eesti tehnoloogia, isegi kui valdav tootmismaht peab kolima Poolasse ja Saksamaale.
See vahe on poliitiliselt oluline. Eesti maksab oma kaitseks 5,4 protsenti SKT-st, kuid valdav osa sellest rahast kulub välismaise tehnika ostule. Frankenburgi kaubamärgi all toodetud rakett, mille intellektuaalomand jääb Tallinnasse, on omaette argument Eesti strateegilise sõltumatuse poolt. Probleem on selles, et idufirma 100 raketti päevas ja sõjatööstuse seeriatootmine 100 raketti päevas on kaks erinevat asja. Esimene on slaidipakil, teine nõuab kvaliteedikontrolli, sertifitseerimist, tarneahela valdamist ja kümneaastast jooksvat ekspordilepingu virnatust.
Mai algab nädala pärast. Salm ja tema meeskond peavad tõestama, et Eesti kaitsetehnoloogia ei jää ainult 30-miljoniliste finantseeringute ja DSEI näituste juurde. Kui Mark I esimesed tarned juulis välja jõuavad ja jõuavad NATO-liikme käsutusse, on see Eesti kaitsetööstusele suurem hetk kui ükski hange viimase kümne aasta jooksul. Kui ei jõua, jäävad meelde ainult slaidid.