USA on teatanud Eestile, et HIMARS-rakettide ja Javelin-tankitõrjerakettide laskemoona tarned hilinevad Lähis-Ida sõjategevuse tõttu. President Alar Karis kinnitas seda teisipäeval Helsingis, kus ta andis koos Soome presidendi Alexander Stubbiga ühise pressikonverentsi.
“See annab signaali, et Eestis ja Euroopas üldiselt peame palju, palju kiiremini oma kaitsetööstust arendama,” ütles Karis ajakirjanikele. Stubb sõnastas sama mõtte tugevamalt: Euroopa ei saa oma julgeolekut igavesti rentida USA-st, kui teised konfliktipiirkonnad maailmas Pentagoni varusid ära tühjendavad.
Faktid on lihtsad. Iraani ja Iisraeli vaheline sõda tõmbab Pentagoni laoseisust välja täpselt neid samu süsteeme ja moona, mida Eesti vajab oma kuue, peagi üheksa HIMARS-süsteemi jaoks. Stars and Stripes kirjutas eelmisel nädalal, et Pentagon on Tallinnale otse teatanud HIMARS-laskemoona ja Javelinide tarnegraafiku libisemisest. Reuters kinnitas teisipäeval, et samasugune teade on jõudnud Soome ja teiste Põhja- ja Baltimaade pealinnadesse.
Eesti kaitseväe tegelik tulejõud sõltub seetõttu Lähis-Ida sõjapildist rohkem, kui Eesti kaitseplaneerijatele meeldib tunnistada. Lockheed Martiniga aprillis sõlmitud lepingu kohaselt peavad kolm uut HIMARS-süsteemi jõudma Eestisse 2027. aasta lõpuks ning Lockheed lubas Eestisse rajada ka kohaliku hooldekeskuse. Süsteemid jõuavad. Küsimus on, kas neil on millega tulistada.
Karise vastus on õige. Eesti kaitsetööstus, mis kaitseministeeriumi sõnul peab kasvama 500 miljonilt eurolt 2 miljardini aastaks 2030, peab kasvama kiiremini. Iseseisva laskemoona ja lõhkeaine tootmisvõimekuse loomine on kaitseministeeriumi prioriteet juba paberil; selleks aastaks on eelarvest selleks ette nähtud 110,7 miljonit eurot. Probleem on tempo, mitte suund.
Eesti otsib praegu Euroopast alternatiivseid tarnijaid, et 2027. aasta tarnegraafikut vähemalt osaliselt katta. See on mõistlik. Aga Eesti pole ainus klient: kogu NATO idatiib küsib praegu sama moona ja sama tähtaja peale. Suuremate Euroopa laskemoonatootjate tellimusraamatud on juba kuude jagu täis.
Sisu, mis siit kaasa võtta, on järgmine. USA ei ole Eestit reetnud. Pentagonil on lihtsalt piiratud varud, mis lähevad sinna, kus parasjagu kõige kõvem laskmine käib. See on alliansside loomulik füüsika, mitte poliitiline reetmine. Aga Eesti kaitsedoktriin, mis on ehitatud 5,1 protsendile SKT-st ja Lockheed Martini graafikule, saab nüüd kainestava õppetunni. Lubadused tuleb katta tehasega, mitte ainult lepinguga. Ja need tehased peavad seisma Soomes, Eestis, Saksamaal või Poolas, mitte Texases. Idatiib ei oota. Kremli laoseisul ei ole Lähis-Ida diversiooni.