Vilniuses kirjutasid 24. aprillil Eesti, Läti, Leedu ja Poola rahandusministrid alla ühisdeklaratsioonile, mis nõuab idapiiri rahastamise tõstmist Euroopa Liidu järgmise pikaajalise eelarve (2028-2034) prioriteediks. Eesti rahandusminister Jürgen Ligi sõnastas selle otse: idapiiri riigid kannavad raskemat koormat kui ülejäänud Euroopa.
Numbrid räägivad iseenda eest. Eesti suunab 2026. aastal kaitsele 5,1% SKTst, mis tähendab 844,5 miljonit eurot rohkem kui mullu. NATO uus kohustus on 5% aastaks 2035. Eesti on seal juba. Riigieelarve puudujääk on 4,5% SKTst, suurim viimase kolmekümne aasta jooksul, kui pandeemiaaastat välja arvata. Selle hinna maksame kaitse eest, mis kaitseb samal ajal kogu NATO idatiiba.
Vilniuse konverentsil kõlas neli sama mõtet erinevates aktsentides. Leedu rahandusminister Kristupas Vaitiekūnas ütles, et frontline-riikide finantssüsteemid on surve all just idapiiri kaitse hinna tõttu. Poola rahandusminister Andrzej Domański nõudis, et ülejäänud liikmesriigid panustaksid Euroopa kaitse rahastamisse aktiivsemalt, kuna Balti riigid ja Poola kannavad praeguse Ukraina sõja majanduslikku hinda. Läti minister Arvils Ašeradens viitas Euroopa Komisjoni teatele idapiiri regioonide kohta, mis annab juriidilise aluse järgmises eelarves raha eraldamiseks.
Mida deklaratsioon tegelikult ütleb. Tekst ei nõua kohest raha. See nõuab, et 2028. aastal algav järgmine seitsmeaastane eelarve seaks idapiiri kaitse keskpunkti. Jutt on planeerimishorisondist, mitte tšekist. Komisjoni pakutud 28 miljardi euro suurune algatus idapiiri regioonidele jääb praegu raamiks ilma rahata. Vahepeal maksab Eesti edasi.
Ühisdeklaratsioon ei ole esimene omasuguste seas. 2024. aasta septembris esitasid samad neli riiki samasuguse palve Baltic Defence Line projekti rahastamiseks. Sellest ajast on Komisjoni teade ilmunud, sõnastus paranenud, aga raha pole jõudnud. 2026. aasta aprillil tuleb sama nõue uuesti, vahepeal on kaitsekulud Eestis kasvanud SKT protsendina 3,4-lt 5,1-le. Vahe katsime ise.
See on poliitiline mäng, mille võitja selgub aastate pärast. Saksamaa, Prantsusmaa ja Lõuna-Euroopa riigid vaatavad oma siseprobleeme. Kreeka tahab merepiiri rohkem rahastada. Itaalia tahab Lõuna-Vahemerre rändekulu kompenseerida. Igaühel on oma eelarvenõue, igaüks vaatab Brüsselile sama lootusega. Idapiiri sõnum peab seetõttu kõlama selgelt ja korduvalt, kuni Berliin ja Pariis tunnistavad, et Eesti, Läti, Leedu ja Poola seisavad NATO ja ELi ühisturu eesliinil.
Raha küsimine on mõistlik. Sõltuvuse kasvatamine ei ole. Eesti suurim eelis viimase kolmekümne aasta jooksul on olnud see, et oleme oma kaitsevõimet ehitanud ise, ka siis, kui keegi peale ei vaadanud. Kui me hakkame oma idapiiri kaitset siduma Brüsseli järgmise eelarve poliitilise tahte alla, mille üle otsustavad riigid, kes ei jaga meie ohutaju, lisame riski, mida ei pea lisama. ELi raha tuleb Eestisse võtta. Aga see peab olema boonus, ei vundament.
Ligi sõnastas selle Vilniuses ühe lausega. Eesti majanduses on pidur peal. Pidur, mis hoiab meid vabana.