Hexest Materials AS otsib strateegilist investorit, kes panustab vähemalt 50 miljonit eurot ja saab vastutasuks 49-protsendise osaluse riigi sõjaliste lõhkeainete tehases. Pakkumiste tähtaeg lõpeb 25. mail.
Hexest Materials asutati 2025. aastal Kaitseministeeriumi haldusalas. Ettevõtte ainus ülesanne on rajada Eestisse RDX-tüüpi sõjaliste lõhkeainete tehas, mille tootmine peaks käivituma 2028. aastal. Tehase asukoht ei ole veel kinnitatud, kandidaate kaalutakse riigi eriplaneeringu raames. Riik säilitab pärast tehingut 51-protsendise enamusosaluse, otsuste juhtimine jääb Eesti kätte. Investorile esitatud nõudmised on ranged: lähtekoha ja usaldusväärsuse kontroll, partnerluse seos NATO või liitlasriigiga, võimekus toota lõhkeaineid või laskemoona tööstuslikus mahus. Pakkumist nõustab KPMG Baltics, õigusabi annab Sorainen.
Hexesti taga on lihtne fakt: Euroopal pole piisavalt RDX-i. RDX on enamiku tänapäevaste suurtükimürsude, raketiosade ja õhupommide lõhkepea-alusmaterjal. Defense News kirjutas eelmisel aastal, et NATO laskemoonatootmine ei jõua järele Vene Föderatsiooni rindel kuluvale tempole, ehkki Euroopa Liidu ASAP-skeem ja Saksamaa Rheinmetalli tehased on tootmismahtu kahekordistanud. Eestil endal on viimase kolme aasta jooksul olnud korduvalt probleeme USA HIMARS-süsteemide laskemoona tarnetega, mis siirdusid Iraani sõja-fronti. Kaitseminister Hanno Pevkur on Riigikogu infotunnis korduvalt rõhutanud, et NATO idatiib ei saa endale lubada sõltuvust ühestainsast tarneahelast Atlandi-tagusel mandril.
Tehingu vorm ei ole juhuslik. 49-protsendine osalus annab investorile reaalse otsustusõiguse, kuid mitte enamuse. Riik säilitab vetoõiguse strateegilistes otsustes (toodangu sihturud, partnerlused, oluline kapitalipaigutus), kuid jätab igapäevase juhtimise erasektorile, kelle kompetents on tegelik tootmine, mitte poliitika. See on klassikaline strateegilise sektori segamudel: Soome valis sama tee Patria puhul, Norra Kongsbergi puhul, Iisrael Rafaeli puhul. Eesti on selles seltskonnas värske tegija, kuid teerada on tõestatud.
Risk on selge. Kui ükski tugev kandidaat 25. maiks ei kvalifitseeru, ootab Eestit hüvituseta tagasilöök. Kohalikus debatis on Riina Sikkut Sotsiaaldemokraatidest tõstatanud küsimuse, kas tehas tasub end üldse ära, kui hangete finantseerimisest ja toorainete kättesaadavusest tulev hinnatase ületab konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Vastuseks on Pevkur ja kaitsetööstuse esindajad rõhutanud, et tegemist ei ole kommertstootmisega, vaid strateegilise võimekusega: tehas peab töötama ka siis, kui maailmaturul on ülepakkumine, sest sõja stsenaariumi korral on hinnast olulisem kättesaadavus. See loogika peab seisma.
Kandideerijate ring on kitsas, kuid avatud. Ametliku nimekirja Kaitseministeerium veel ei avalikusta, kuid avalikest allikatest võib eeldada, et pakkumine läheb laiali Saksa Rheinmetallile, Norra-Soome Nammole, USA General Dynamics OTS-ile, Briti BAE Systemsile ja Lõuna-Korea Hanwha Aerospace’ile. Iga neist on viimase kolme aasta jooksul kahekordistanud oma laskemoona-tootmist, ja iga neist otsib Euroopas uut tehasekohta, mis lubaks NATO idatiivale otseseid tarneid ilma Atlandi okeani logistikariskita. Pakkumiste hindamine kestab juuni-juuli ja eelistatud partner peaks olema teada augustiks. Tehingu lõplik kinnitus jääb sügisesse, sõltuvalt kapitali kaasamise ja konkurentsiameti loa edukusest.
Kahest variandist üks on Eestile praegu mõistlik. Kas tuleb tugev liitlasriigi tootja, kelle kapital ja kogemus paneb tehase 2028. aastaks tööle ja kelle suhe Eestisse pikendab USA, Saksamaa või Lõuna-Korea kaitsetööstuse haaret meie territooriumile. Või osutub Hexest pelgaks idee-eksperimendiks, mille rahastus kukub kokku ühe pakkujaga. Strateegilise investori valiku otsuse pinged on suuremad kui ühe ettevõtte saatus. Need otsustavad, kas Eesti idatiib läheb järgmisel kümnendil tugevamaks või sõltuvamaks. 25. mail teame esimese vastuse.