Kaitseminister Hanno Pevkuri esitatud kaitseväe korralduse seaduse muudatused said valitsuse heakskiidu 30. aprillil. Eelnõu annab Kaitseliidule, Kaitseväele, politseile ja kriitilise taristu ettevõtetele uued õigused, et ohtlikele droonidele kohapeal reageerida. Lõunaeestlase teatel kuulub samasse paketti uue mõiste loomine. Lahinguvalve. See määratleb Kaitseväe rahuaja ülesandena pidevat valmisolekut kõrgendatud ohule reageerida ilma sõjaseisukorra-väljakuulutuseta.
Kõige olulisem nihe puudutab Kaitseliitu. Vabatahtlik organisatsioon saab senisest selgema seadusliku õiguse vastata oma valvatavate objektide juures lendavatele droonidele. Postimees kirjutas eelmisel kuul, et seni põrkus iga juhtum bürokraatia vastu. Kaitseliidu üksus pidi kutsuma politsei, kes oli sageli eemal või vajas eraldi volitust. Uus kord lubab Kaitseliidul tegutseda kohapeal, kui drooni iseloom ja käitumine on selgelt vaenulik. Sama õigus kehtib edaspidi suurüritustel, kus avalik kord võib drooni rünnaku tõttu kokku variseda.
Kriitilise taristu kaitse käib samasse mustrisse. ERR-i andmeil saavad turvafirmad ja siseturvet korraldajad õiguse droone tõrjuda, kui valvatava objekti juures on otsene oht. Siia kuuluvad sadamad, elektrijaamad ja side-võrgu sõlmpunktid. Eesti idatiival on viimase aasta jooksul nende objektide ümber märgatud tundmatuid drooneid vähemalt kaheksal korral, ametlik andmestik ootab kinnitust Kaitsepolitseilt.
Eelarvelogika. Eelnõu ei tule tühjale kohale. Defense News dokumenteeris 14. aprillil, et Eesti pööras 500 miljonit eurot ümber. Tühistati CV90 jalaväe-võitlusmasinate hange ja raha viidi õhukaitse ja droonide hangetesse. Pevkur põhjendas valitsuses, et drooniohu evolutsioon on kiirem kui Eesti seadusandluse rütm. Frankenburg Technologies alustab mai jooksul Mark I rakettide tootmist 100 päevase tempoga, BLAZE-droonid saabusid Saksamaalt veebruaris Kaitseväele, Kaitseliidu Kullisilm-eriüksus on koolituse all juba pool aastat. Õiguslik kate nendele süsteemidele oli viimane puuduv detail.
Kaitseliit kui struktuurne tugi. See ei ole kaitsekulude kõrvale-kasvu, vaid sügav struktuurne otsus. Kaitseliit on Eesti ühiskonnastruktuuri vastupidavuse alustala, ja talle ametliku rolli andmine paneb kaitsetaristu sügavale rahvasse, mitte ainult ametkondlike sõlmpunktide alla. Unmanned Airspace’i hinnangul on Eesti Põhja-Euroopa riikide seas esimene, kus Kaitseliidu-tüüpi vabatahtlik organisatsioon saab seaduslikult drooni-tõrjeoperatsiooni juhtida. See on Eesti unikaalne mudel, mis võiks Soome ja Läti ekvivalentidele saada näidiseks.
Kus hambad puuduvad. Eelnõu annab kriitilisele taristule õiguse, kuid ei täpsusta, kes tuvastab ohu ilmselgust. Riigikogu ei saa ette anda iga olukorra reageerimisalgoritmi. Aga parlamendil tuleb järelvalvet ehitada eraldi, et turvafirmad ei muutuks de facto militariseeritud üksusteks ilma demokraatliku kontrollita. Mehhanism peab tulema rakendusaktide tasandil enne, mitte pärast esimest valesti tõrjutud drooni. See on Pevkuri kabineti järgmine ülesanne, ja see ei tohi jääda ametkondade omavahelise kirjavahetuse tasandile.
Pevkuri ajastus on poliitiliselt kaalutud. Riigikogu on vahepeal heaks kiitnud kaitseväeteenistuse seaduse muudatused, mis lubavad Kaitseväel “rohelistele mehikestele” reageerimisel kaasata liitlaste vägesid. Peaminister Kristen Michal kirjutas neljapäeva pärastlõunal, et “uued drooniohud vajavad ka uusi reegleid”. See on lause, mida ükski opositsiooni-fraktsioon ei suuda 2026. aasta Eestis avalikult vaidlustada. Pevkur teadis seda. Eelnõu jõuab Riigikokku mai esimese nädala lõpus.
Eesti kaitsesüsteem ehitab korraga relvi ja õigust. Mõlemat on tarvis. Aga seaduses peitub kontrolliarhitektuuri risk. Kui Kaitseliit ja kriitilise taristu turvafirmad omandavad reageerimise õiguse, peavad demokraatliku järelvalve mehhanismid kasvama samas tempos. Vastasel juhul on lahinguvalvel kaks varju. Esimene on kaitsevõime, teine on parlamendi käest libisev jõumonopol. Eestit kaitseb pikalt mitte ainult relvajõud, vaid relvajõu ja seaduse vahel hoitud tasakaal.