Reformierakond ja Eesti 200 koguvad aprilli reitingute järgi kokku 16 protsenti. Sama ajavahemiku jooksul on opositsiooniliste erakondade ühine toetus 72 protsenti. Septembris alustab Riigikogu presidendivalimisi.
Turu-uuringute aprilli küsitlus annab Isamaale 24 ja Keskerakonnale 23 protsenti. Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond jagavad kolmandat-neljandat kohta 14 protsendiga. EKRE on langenud 11 protsendile, mis on partei kümne aasta madalaim näitaja. Eesti 200 jääb 2 protsendi peale, mis on jätkuvalt rekord. Emori paralleelne küsitlus annab Isamaale 25, Keskerakonnale 22 ja sotsiaaldemokraatidele 17 protsenti. Pildi suund on sama. Valitsus on kahanenud kuni umbes ühe kuuendikuni valijaskonnast.
Peaminister Kristen Michal on tunnistanud, et 16-18 protsendi vahemik on Reformierakonna stabiilne tase 2023. aastast saadik. ERR-ile antud kommentaaris ütles ta, et reiting peegeldab valitsuse sõnumit ja poliitikat. See on aus väide, kuid mitte väike probleem. Kui valitsus ise tunnistab, et tema kahaneva toetuse põhjus on tema enda valikud, siis on demokraatias ainult kaks teed edasi. Esimene on poliitika muutmine. Teine on koosseisu muutmine. Kumbki ei ole hetkel laual.
Presidendivalimised tulevad keset legitiimsuskriisi. Riigikogu esimene hääletusvoor on kavas 2. septembril, Alar Karise ametiaeg lõpeb 10. oktoobril. Kahe kuu pärast otsustab Toompea, kes saab Eesti riigipea. Selle protsessi vedavad erakonnad, kelle ühine toetus on madalam kui Isamaa üksinda. Kandidaadi õnnestumiseks Riigikogus on vaja 68 häält 101-st. Reformierakonnal ja Eesti 200-l on koos 41 mandaati. Ülejäänu peab tulema opositsioonist või sõltumatutest. Selle aritmeetika tulemus on ette teada. Kandidaat, kelle saatuse otsustab opositsioon, saab vajadusel kompromisskandidaat, mitte koalitsiooni eelistus.
Karis ise on jätnud kandideerimise küsimuse poolavatuks. Eelmise sügise sõnastusest (“vajab väikest imet”) on ta aprillis astunud sammu tagasi sõnastusega “ma mõtlen”. Postimehe poliitikatoimetus on avalikult välja toonud õiguskantsler Ülle Madise kui eelistatud alternatiivi. Andrus Ansip on enda kandideerimise välistanud, kuid pakkunud välja Jaak Aaviksoo või Madise nime. Sotsiaaldemokraat Tanel Kiigi sõnul on tegelikku kandidaati vähemalt viis-kuus, lihtsalt nad ei avalda end enne, kui koalitsioon teeb esimese käigu.
Keskerakond ja Isamaa on andnud teada, et toetaksid Karise jätkamist. Reformierakond ei ole oma seisukohta avaldanud. See on poliitiliselt mõistetav, sest Karis on viimase kahe aasta jooksul valitsuse mitut käiku avalikult kritiseerinud. Aprilli lõpus tema Helsinki-pressikonverentsi sõnumid Venemaa-suhtluse võimalikust taastamisest kutsusid esile teravat reaktsiooni Eesti 200 ja Reformierakonna fraktsioonidest. President, kes ei toeta valitsust, ja valitsus, kes ei toeta presidenti, oleks tavalises olukorras lahendatav uue mandaadiga. 2026. aasta Eestis ei ole uut mandaati lähikuudel kuskilt võtta.
Kaks asja peavad järgmise nelja kuu jooksul juhtuma. Esiteks vajab Riigikogu kandidaati, kes ei ole ühegi erakonna eelistus, vaid riigi eelistus. Madise sobiks rolli, sest tema õiguskantsleri-aastad on näidanud sõltumatust nii valitsuse kui opositsiooni suunas. Aaviksoo on kogemustelt rikkam, kuid kahjustatud Reformierakonna varasemast lähedusest. Vseviovi diplomaatne taust sobiks Vene-suunalise pinge ajal. Teiseks vajab Eesti seda, et septembrikuine valimine ei muutuks koalitsiooni-opositsiooni jõumõõtmiseks, sest Eesti riigipea ei tohi olla osakonnasõja võitja. Kui valimine läheb valijameeste kogusse, otsustavad Eesti järgmise presidendi ka Tartu, Pärnu ja Saaremaa volikogude esindajad. Kohaliku tasandi opositsioon on viimasel aastal kasvanud sama mustri järgi nagu üleriigiline.
Michali valitsus saab oma ametiaja lõpuni veel täpselt kümme kuud. Märtsis 2027 on uued Riigikogu valimised. Vahepealne aeg on selleks, et viia lõpule kaitsekulude tõstmine viiele protsendile, hoida elektrihinda kontrolli all ja sooritada presidendivalimine ilma Eesti riigi institutsioonilise autoriteedi kahjustamiseta. See on suur ülesanne valitsusele, kelle iga uus küsitlus näitab vähenevat usaldust. Aga see on ülesanne, mille ees opositsioon ei saa praegu vastutust võtta. Mandaat on ka võim, mille suurus mõõtmiseks on kohe ette nähtud kalender. 2. septembril hakkab kell tiksuma.