Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu ütles laupäeval ERR-ile, et Eesti kaalub USA-lt formaalse loa küsimist osta HIMARS-i laskemoona mujalt. Tema sõnastus oli kuiv. Foreign Military Sales lepingud, millega Tallinn on oma raketisüsteemide moona Pentagonis kinni broneerinud, ei taga enam tegeliku tarne ajalist täpsust.
Stoicescu lause muutis hilineva tarne juhtumi sõltuvuse küsimuseks.
Taustaks. Financial Times avaldas reedel raporti, mille kohaselt on Pentagon kirjalikult hoiatanud Suurbritanniat, Poolat, Leedut ja Eestit pikkadest viivitustest USA relvatarnete graafikus. Põhjus on sama, mis aprillis: Iisraeli ja Iraani vaheline sõda tühjendab Pentagoni varudest täpselt samasuguseid süsteeme, mida idatiiva NATO liitlased on aastaid tellinud. Reuters kinnitas FT teadet, viidates kahele diplomaatilisele kanalile. Kyiv Independent sõnastas analüüsis muutuse otse: senine usaldusväärne kõrgem partner asendub tehingulise osalisega, kes paigutab juba lepinguga kaetud tarneid praeguste operatiivprioriteetide järgi.
Eesti seisukohast on probleem konkreetne. Pentagoni HIMARS- ja NASAMS-moonavarud on piiratud. Need süsteemid on Eesti idatiiva tulejõu selgroog. Lockheed Martiniga aprillis sõlmitud lepingu järgi peavad uued HIMARS-platvormid jõudma Eestisse 2027. aasta lõpuks. Need jõuavad ilmselt graafikus. Aga laskemoon, ilma milleta platvorm on raudtoru, võib hilineda kuid või aastaid. Eesti kaitse-eelarve, mis 2026. aastal ületab esimest korda 5 protsenti SKP-st, paigutab moona ja lõhkeaine omatootmise võimekusse ainult 110,7 miljonit eurot. See on alustamise summa, mitte iseseisva tarneahela rajamise summa.
Stoicescu pakkus välja kaks lahendusliini. Esiteks, küsida Washingtonilt formaalset luba osta sama tüüpi moona Euroopa või Aasia tootjatelt. Mitmikraketiheitjaid ja nendega ühilduvaid süsteeme toodavad Saksamaa, Iisrael ja Lõuna-Korea. Teiseks, kasutada juba sõlmitud Lõuna-Korea lepingut tõsisemalt: Hanwha Chunmoo süsteemid, mille Eesti tellis eelmisel aastal, peaksid osa puudujäägist katma, ehkki ka nende graafik venib.
Probleem on poliitiline. Foreign Military Sales lepingute klauslid ütlevad, et USA tehastest ostetud süsteemide jaoks lisamoona hankimine kolmandalt poolelt vajab Washingtoni nõusolekut. Stoicescu ütleb seda otse: alternatiivid on olemas, kuid küsimus on USA loas. Kui USA ütleb ei, jääb Eesti oma laoseisule oma raketipakkude suhtes täpselt nii pikaks ajaks kinni, kui Iraani sõda kestab.
Vaatame asjale ausalt otsa. NATO idatiiva tulejõu peamine tagatis on USA, ja USA kaitsetööstus ei ole sõnamurdja vaid füüsiliselt piiratud tootja. Iraani konflikt sööb tema lao tühjaks. Sellega tuleb leppida. Aga doktrinaalselt tuleb Eestil sellest tugevam järeldus teha kui aprillis Helsingis välja öeldud üleskutse Euroopa kaitsetööstust kiirendada. Tehas, mis ei ehita laskemoona Põhja-Eestis, Etelä-Soomes või Saksamaal 2028. aastaks, ei tee idatiiva julgeolekule praktiliselt midagi.
Eesti vajab kahte asja korraga. Esiteks formaalset diplomaatilist kanalit Washingtoniga, et FMS-klauslid muutuksid paindlikumaks just selle moona osas, mille tarne on hilinenud. Teiseks teist tarnijat, kelle leping ei sõltu Pentagoni operatiivprioriteedist Lähis-Idas. Korea pakub esimest täiendust, Saksamaa teist, ja Poola hangib paralleelselt sama süsteemi. Stoicescu küsimus pole protokollne. Idatiiva julgeoleku kell tiksub Tallinnas, mitte Texases.