Viru Keemia Grupp ostis Eesti Energialt Uus-Kiviõli kaevevälja 15 miljoni euro eest, ütles VKG juhatuse liige Ahti Asmann aprillis ERR-ile. Tehing tehti tegelikult juba eelmise aasta oktoobris. Kuus kuud hiljem teadis avalikkus alles, et 30 aasta strateegiline põlevkivivaru oli Eesti Energia bilansilt erafirma omandisse läinud, ilma et Riigikogus oleks olnud ühtegi sisulist arutelu.
Faktid on lihtsad. Uus-Kiviõlis on hinnanguliselt 100 miljonit tonni põlevkivi, mis VKG enda arvestuse järgi katab kontserni põlevkiviõli tootmise toorme vajaduse aastani 2058. Kaevanduse füüsiline rajamine maksab VKG-le veel umbes 75 miljonit eurot, esimesed töömahud on planeeritud käivituma juunis 2026. Eesti Energia tegevjuht Andrus Durejko põhjendas otsust ERR-ile selgelt: ettevõte ei lähtu poliitiliste soovituste järgi, vaid majandustulemuste põhjal. Põlevkiviõli sektor on Enefiti aruannetes aastaid kahjumlik olnud. Loovutus oli äriliselt loogiline.
Loogiline ei ole see, kuidas tehing avalikkuse ette toodi. Postimees avaldas 18. aprillil juhtkirja pealkirjaga „Salaotsus halvab energeetikat”. Tallinna Tehnikaülikooli professor Alar Konist tõi ERR-is välja, et leping kindlustab põlevkivi kaevandamise aastakümneteks ja seab kahtluse alla varasemalt sõnastatud Eesti kliimaeesmärgid: kõneldi kaevandamise lõpetamisest 2035–2040, nüüd jätkub see vähemalt aastani 2058. See pole väike täpsustus. See on energeetikapoliitika strateegiline pööre, mille kohta valitsus pole avalikku arutelu pidanud.
Opositsioon kasutab seda valju häälega. Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart nimetas tehingut „strateegiliselt kahjulikuks” ja viitas, et tegemist oli riigi varuga, mille turuväärtus võib olla miljardites. Lauri Laats lisas, et Eesti energeetika tulevikku ei saa ilma selge strateegiata maha müüa. Hindade hüperboli tasub maha võtta. Põlevkivi väärtus turul sõltub sellest, kas keegi suudab seda ülepea kasutada, mitte raamatupidamislikust tonnaažist. Aga 0,15 eurot tonni kohta strateegilise reservi eest jätab paberilt avalikkusele küsimuse, kas riik sai õige hinna.
Peaminister Kristen Michal vastas ERR-ile, et müük hoiab Ida-Virumaal tööhõivet ja loodust. Mõlemal väitel on alus. VKG hoiab Kohtla-Järve regiooni majandust ühe ettevõttena tähtsamast üleval; Ojamaa kaevandus aga ammendub ja ilma uue kaeveväljata oleks vähemalt 1 200 töökohta riskis. Eesti Energia eelistab samal ajal investeerida elektritootmisesse, mitte madala marginaali aega elavate kahjumlike kaevanduste kaudu. Loovutus võib olla õige otsus.
Probleem on protsess. 100 miljonit tonni rahvuslikku maavara saab erafirma valdusse minna alles siis, kui valitsus seda Riigikogus avalikult kaitseb. Selle asemel sai avalikkus hinda teada, kui Postimees küsis VKG-lt otse. Eesti Energia nõukogu kinnitas tehingu, kuid valitsuse poliitilist vastutust kanda ei taha keegi: Jürgen Ligi ütles, et valitsus ei olnud müügiga otseselt seotud. See on mugav vastus, aga riigiettevõtte nõukogu määrab valitsus. Kui see on äriline otsus, siis tuleb see äri-loogikana ette kanda. Kui see on strateegiline otsus, kuulub see Riigikogu kabinetiajale. Praegu on see ei kala ega liha. Ja just selline juhtimisstiil kulutab maha valitsuse niigi 16-protsendise toetuse.